Eestis elades unustasin juba selle luksuse enam-vähem ära, sest kuigi on see võimalik ka Eestis, siis enamik minu oste on alati tulnud välismaa kaubandusest - nt rattariided Hispaaniast, -jupid Saksamaalt, vitamiinid USAst jne ja kuigi vahel juhtub, et need pakid jõuavad välgukiirusel Eesti aadressile, siis enamasti alla paari tööpäeva need siiski ostjani ei jõua, seega kiired ostud tegin alati poest. Kuid nüüd Saksamaal olles olen tagasi selles elustiilis, kus iga ost on kliki kaugusel ja enam vitamiinipaki järele ei viitsi isegi 200m kaugusele minna, pigem tellin. Muidugi ei telli ma mitte ainult selle mugavuse ja kiiruse pärast, aga tihtipeale leiab ju internetist nii palju odavamaid ja paremaid pakkumisi kui siin samas nurgapoes. Ja see kehtib pea igale asjale, kui mul pole täna kohe praegu vaja põrandamopile uut otsa, siis saan Amazonist täna tellides kaks ühe hinnaga ja kätte juba homme.. No brainer!  Suuremad tellimused oleme teinud kodu jaoks ja mõistagi nende tarnimine võtab rohkem aega, kuid üldjuhul siiski mõistlikkuse piires. Tellisime IKEAst PAX süsteemi garderoobid, kusjuures nende disainimine oli minu täielik ideaalülesanne. Nimelt on mul empsi kodus terve elu olnud suur ja uhke garderoob, seega teadsin, milliseid lahendusi (korvsahtlid versus riiulid versus stange) on kõige praktilisem kasutada ning kuidas mahutada kõige rohkem kraami kappi. Kui vajad abi otsustamisel, siis kirjuta mulle, ma võin jagada oma nippe ja 26-aasta jooksul kogunenud teadmisi, sest mul on eluaeg olnud rohkem asju kui juuksekarvu ning seetõttu proovin alati leida kavalaid lahendusi oma pasa hoiustamiseks. Igatahes - kuna meil ei ole sellist seina, mille oleks saanud garderoobiseinaks teha, võtsime kahele poole magamistoa akent suured nurgaga garderoobisüsteemid ning esikusse seinaäärse sirge. Meil on väga kõrged laed (3+ meetrit), seega valisime 236cm pikad lahendused ning ostsime nende peale üsna silma mitte häirivad riidest kastid. Põhimõtteliselt kuni kappide püstisaamiseni ei olnud me isegi 100% kindlad, kas meie idee tuleb välja nagu lootsime, sest aknalauani on seina äärest ka 112cm ehk täpselt sama mis selle ikea kapi kõige kitsam nurgamoodul, aga kuna elame vanas majas, siis on seinad üsna viltused ning kartsime, et äkki ongi sein nii kõver, et tegelikult jääb natuke aknalaua ette/akent katma vms. Õnneks meil vedas ja mõlemalt poolt on täpselt 1cm aknalauani ruumi.  Lisaks nendele tellisime vetsu uue mööbli, ei midagi erilist, lihtsalt tundsime, et vajame rohkem ruumi pasa hoiustamiseks. Veel oli meil vaja lahendada söögilaua teema kuidagi. Kuna meie köögist pääseb rõdule, aga rõduuks on väga lai ja suur igas mõttes, siis me ei saanud tavalist söögilauda siia mahutada, kuna see võtaks ära liiga suure osa köögist ja uks ei avaneks. Pärast täielikku ahastust hakkasin mõtlema variantidele ja üks päev pakkusin suht huupi, et võtaks mingi tumeda baaripuki moodi laua ja mustad toolid, ja sarnased riiulid seinale. Idee oli väga hea, aga teostus oli päris keeruline. Kuidagi on niimoodi, et keegi ei taha neid baaritoole/kõrgeid toole teha üleni mustasid ja ilma mingi totra pehmenduseta või seljatoeta. Sama ka laudadega. Oli palju tavalisi naturaalsest puidust laudasid, valgeid, värvilisi, kuid tumedat puitu musta karkassiga leida oli paras väljakutse. Õnneks ma leidsin mõlemad, esialgu väga kallid variandid.. Kuid üks asi mida ma olen õppinud on see, et kui üks väga hea firma toodab mingit väga uhket asja, siis päris kindlasti on mingi firma, mis on 7 korda odavam ja teeb ülisarnast toodet. Seega leidsin kalli laua, otsisin võimalikult sarnase odava ning üllatuseks oli see koopia isegi lahedam kui originaal, sest tal on üks lisadetail, mida kallil variandil pole. Toolidega oli samamoodi - leidsime mingi kalli isendi, kuid ei jätnud jonni ja leidsime odavama ja sama hea.  Üks meie parimatest, kuid ka kallimatest tellimustest on olnud elutoa diivan. Otsisime õiget diivanit peaaegu 3 kuud. Käisin läbi nii kõige uhkemad mööblipoed, kui ka kõige odavamad. Vaatasin igasuguste riikide disainereid ja üritasin leida seda, mis tahan. Teadsin, et diivan tuleb suur ja helesinine ning kindlasti lahtikäidav. Lõpuks leidsin üllataval kombel diivani OTTO netikaubamajast ja üsna hea hinnaga, alla kahe tuhande euro. Kuna see siiski valmistati tellimusel, siis ootasime seda 8 nädalat, kuid see oli ootamist väärt. Elu parim ost… Sama ei saa väita telekalaua kohta, mis me sealt samast koos diivaniga tellisime. Diivanilaud pidi tulema 2-4 nädala pärast. Saime siis ca 3 nädalat pärast tellimist KIRJA POSTKASTI, et tuleb nädala pärast. Siis saime järgmise paberkirja POSTKASTI, et tuleb nädala pärast… Neid kirju oleme reaalselt saanud kuni eelmise nädalani, kui siis otsustasime, et kuna nad on nüüdseks neli kuud lubanud, et järgmisel nädalal saame oma telekalaua, siis ilmselt ei saa me seda mitte kunagi ning õigem on raha tagasi küsida. Mõeldud-tehtud. Ausalt öeldes oleme ajutise variandiga nii ära harjunud, et otseselt ei viitsigi enam hakata uut telekalauda otsima, kui jääb silma, eks siis tuleb tellida.  Lisaks online shoppingule saadab emps meile muidugi Eestist pakke kõige vajalikuma kraamiga - Eesti kommide ja muu tränaga. Siiani on pakid alati ilusti kohale jõudnud, kuid nüüd juhtus midagi kummalist. Viimane pakk jõudis kohale… TÜHJALT! Paki sees olid vaid valged benoplasti tükid ning kogu empsi varutud sisu oli kadunud. Saksamaale kohaselt on pretensioonide esitamine enam-vähem võimatu missioon. Internetis pead täitma mingi ankeedi, mille täitmise jaoks on sul vaja toimingu numbrit. Et seda numbri saada, pead sa DHL-ga ühendust võtma, kuid telefoni teel nad ei suhtle ning e-maili saates ütlevad, et vastus võtab kuni 5 tööpäeva. Paki saime reede õhtul, seega viis tööpäeva teeb järgmise reede. Kuid samal ajal öeldakse, et pead pretensiooni esitama 7 päeva jooksul paki saamisest? Aga mis siis kui ma ei saa sealt enne vastustki? Postkontoreid siin enam ei eksisteeri, on vaid näiteks pangad ja pakipoed, kust saad siis saata pakke, kuid nemad enam selliste muredega ei tegele. Ütlevad, et mine internetti. Ja sarnaselt toimivad enamus süsteeme siin… Väidetakse, et on uus hea süsteem ja kõike saab teha läbi interneti, aga tegelikult ei saa peaaegu midagi tehtud ning lõpuks lõpetad ikka mõnes kontoris kuskil, kus keegi vangutab peab ja ütleb sulle, et siin pole veel süsteemi täiesti valmis. OK! Eks näib, kas saab vähemalt paki sisu väärtuses raha tagasi või ei saagi enam igaks juhuks pakkidega asju üksteisele saata.
0 Comments
 Oh jumal. Mul on juba ammu nii siiber sellest lockdownist siin Saksamaal. Üksikud sõbrad, kes mul enne seda tekkisid on nüüd ka juba üsna kaugeks jäänud, kuigi natuke ikka sotsiaalmeedias räägime. Midagi teha ei ole oma eluga, õues on -10 kraadi ja mu ratas on sõidukõlbmatu. Muideks kohalikud vist kardavad külma päris hullult, sest kõik tänavad on täitsa harjumatult tühjad, ei näegi inimesi liikumas. Uue ratta otsingud lähevad jätkuvalt halvasti, eile üks potentsiaalne võimalus tekkis, aga see ratas on nii ülehinnatud, et ma hetkel ikka loodan, et leian mingi parema variandi. Veebruaris pean iga nädal sõitma 400 kilomeetrit… tundub, et kui see nädal jääbki sõitmata, siis saab järgmisel kahel nädalal lausa 600km uhada, mis on ca 22 tundi trenni… Edu elus. Aga alla ei anna ja eesmärke ei muuda.  Igatahes. Mu peikal on koroona? Eile tööle jalutades kirjutas ta mulle messengeris, et kurat nina on kinni ja natuke imelik on olla. No, mis seal ikka, ei hakanud koroonanalja tegema, ütlesin lihtsalt, et ehk ei jää haigeks. Teda pole õnnistatud minu võitmatu organismiga ning enne koroona algust oli ta haige iga kahe nädala tagant, kuid nüüd pole eelmise aasta märtsist alates ühtegi haigust olnud. Mis te arvate, kas ma olen nagu veits närvis ja vihane? Ma tean, et inimesed ei saa oma organismi ja immuunsüsteemi valida, aga kurat küll, me elame niigi täielikus isolatsioonis, mul pole sõpru, ma ei tsilli kellegagi mitte kuskil, me käime kas ainult perekeskis jalutamas/pargis ja toidupoes. Peika käib küll kontoris, kuid seal on vist ainult paar üksikut tüüpi veel ja nad hoiavad korralikult distantsi, maksid ees jne.. Ja nüüd on tal võib-olla koroona ja me peaks kõik 14 päeva toas istuma? Teate käsi südamel ütlen, et unustage ära. Ma ütlen ausalt, et ma peaaegu juba istusin autosse ja hakkasin Eesti sõitma.  Igatahes peika siis hakkas uurima neid koroona testikeskuseid, neid on siin päris palju, kuid sakslastele omaselt on info liikumine üsna imelik ning pooltes broneerimise kohta väga midagi kirjas pole. Meil on üks testcenter reaalselt 150 meetri kaugusel, aga kuna sinna ei saanud eile broneerida, siis otsustas ta kindla peale minna ja broneerida kesklinnas aja, sest need ajad lähevad iga refreshiga ja ei viitsi testimist mitu päeva edasi lükata. Läks ta siis lõunal kohale, test sai tehtud üsna kiiresti.. Ütles, et veits oli ebamugav, aga no vähemalt tehtud. 15 minutiga sai vastuse ja tulemus…. JUMAL TÄNATUD, negatiivne! Mitte, et ma seda haigust ennast kardaks, aga ma tõesti ei kujuta ette, et ma pean veel vähem tegema, kui ma juba praegu teen. Ühtlasi ei kujutanud me ette, kuidas see kodust töötamine 14 päeva järjest täpselt välja peaks nägema. Aga õnneks oli see tulemus negatiivne ja saame jätkata tavalise eluga. Ma olen teda eilsest saati C-vitamiiniga boostinud ja tundub, et see töötab, täna on tal küll märgatavalt parem olla kui eile. Homseks terve!  Täna kogunevad jälle poliitikud arutamaks Saksamaa lockdowni. Esialgu pidi see kestma detsembris paar esimest nädalat, siis 10.jaanuarini, siis 31.jaanuarini, siis 14.veebruarini ja täna, enne kui see nende arutelu hakkas, öeldi, et arutatakse kas lockdown kestab 1.märtsini või 14.märtsini. Ehk kuskil ridade vahel ilma kellelegi ütlemata on see 14.veebruar ammu ära unustatud kuupäev. Mina muidugi märtsi suhtes väga optimistlik ei oleks, eks nad ikka pikendavad korra-kaks veel ja siis aprillis-mais hakkavad uuesti avama, ei ole need numbrid siin midagi väga head.
Meile tähendab see ainult üht: kähku Eesti poole ajama. Tõesti… Nüüd oleme nii nurka aetud, et ei viitsi enam siin passida. Üsna üksluiseks ja igavaks kisub. Ilmad on ka palju külmemad kui detsembris-jaanuaris, aga lund ikka pole (piisavalt), et talisporti harrastada. Seega polegi nagu muud teha kui jalutada, mänguväljakutel käia ja oma valgetest seintest vigu otsida. Kui tuleme Eesti kuuks või pikemaks, siis saan võtta kaasa uue ratta (enne kui uut ratast pole, ma ei tule), treeningpuki, murdmaasuusad, lumelaua ja kõik muu laheda, mis siin hetkel ainult tolmu on kogunud. Tulen pikka treeninglaagrisse!!! Unistuste elu. Kuigi võib-olla natuke rohkem isegi oleks tahtnud Norra minna, siis Norras piirangud pidevalt muutuvad ning mul on autol vaja ülevaatus ära teha enne märtsi lõppu, siis tundub, et Eesti on hetkel parem ja kasulikum valik. Ja eks näib, äkki jõuame enne suve algust veel kuu aega Norras ka olla enne kui koju tagasi tuleme?  Kindlasti on enamik, kui mitte kõik, minu lugejad teadlikud Frankfurti kui ühe Saksa linna eksistentsist. Kes on lennujaamas vahemaandunud ja kes on lihtsalt Saksamaa linnadega hästi kursis. Mõned ehk on külastanudki. Kuid kuna enamikul siiski puuduvad täpsemad teadmised minu kodulinna kohta, siis kirjutan teile aeg-ajalt enda jaoks huvitavaid asju. Kindlasti ei saa siin ühe nädalavahetuse tripiga näha ega teha pooltki, mis antud linnal pakkuda on. Frankfurt am Main, nagu nimigi ütleb, on Maini jõe ääres asuv pilvelõhkujate poolt kaunistatud linn, seetõttu kutsustakse seda hellitavalt ka MAINHATTANiks (nagu Manhattan New Yorkis). Tänaval ringi jalutades märkab peamiselt ülikondades tööinimesi, kellest enamus töötavad pankades. Frankfurt on Euroopa majanduskeskus, siin asuvad mitmete suurte pankade peakontorid, muuhulgas näiteks Euroopa Keskpank. Seda linna võrreldakse tihti New York Cityga.. Kas pole mitte lahe, et ma olen mõlemas elanud?  Frankfurdis on üks Euroopa suuremaid ja busymaid lennujaamasid, kust väljuvad lennud reaalselt igale poole maailmas. Tegemist on Saksa suurima lennujaamaga, Euroopa kolmas lennutiheduselt ning maailmas üheksas. Vahel kui mul lennujaama on asja, või kuskile lendame, siis ikka vaatan väljuvaid-saabuvaid riike ja mõtlen, et issand, kogu maailm on ÜHE lennusõidu kaugusel, ja seda ilma ümber istumiseta.. PS! Kui oled minu blogi lugeja, sõber või niisama muhe vana ning satud Frankfurdi lennujaama ja järgmise lennuni on igavalt palju aega, siis võta minuga ühendust ja teeme väikse linnatiiru (lennujaamast kesklinna saab väga lihtsalt bahniga ehk siis metroo laadse tootega).  Frankfurt on väga rahvusvaheline linn. Põhimõtteliselt enamik inimesi, kellega olen siin tutvunud, on kuskilt siia tulnud 1 kuni mitukümmend aastat tagasi. Minu tutvusringkonnas on peamiselt inimesed Lõuna-Aafrikast, Rumeeniast, Horvaatiast ja Inglismaalt. Kui jätta kõrvale Saksamaal elamise ja paberimajandusega seonduvad asjad, siis võiks öelda, et inglise keelt räägitakse vaat et rohkem kui saksa keelt. Mänguväljakutel leiab Gretchen peaaegu alati ingliskeelseid lapsi, kellega mängida. Ärge saage valesti aru, siin on mõistagi ka lugematult sakslasi, lihtsalt meie naabruskonnas ja igapäevasel trajektooril on juhtunud nii, et saksakeelseid inimesi väga ei kothta. Sellegipoolest on alati armas on kuulata, kuidas sakslased alati vabandavad, et nende inglise keel on “väga halb”. Tegelikult ütleksin ma, et kohalike sakslaste inglise keel on kindlasti parem kui eestlastel.  Võib julgelt öelda, et linnakeskkond on tehtud laste jaoks nii lõbusaks kui võimalik. Kuid lisaks sellele on siin paljudes kohtades peredele väga suured soodustused. Nagu olen ka eelnevalt maininud, siin igasugused basseinid on põhimõtteliselt sarnased meie SPAdele. Suvel on valik väga suur, kuna üle Frankfurdi on ca 8 välibasseini kompleksi. Lisaks õuevalikutele on neil ka väga uhked ning suured sisebasseinid, mille hinnakiri on väga taskukohane. Sisebasseinides on siis erinevaid basseine: vettehüpete bassein, sportbassein, lastebassein ja suuremate laste bassein, liutoru või isegi mitu, mõned mullivannid, lainebassein või laisk voolujõgi, tihti ka erivajadustea inimeste bassein tõstukiga, saunad, söögikohad, snäkibaarid… Ausalt nende tavaline “lähme ujulasse täna?” tähendab meie mõistes “lähme veekeskusesse/spasse täna?”  Siia jõudes avastasime aga, et 500 meetri raadiuses kodu uksest on 4 VÄGA SUURT mänguväljakut, mida kaugemale viitsime minna, seda rohkem valikuid meil on. Seega esimene müüt sai murtud kohe, sest mänguväljakuid on siin väga palju ning need on tõesti kvaliteetsed, uhked ja mõeldud igas vanuses lastele. Lisaks sellele korraldatakse lastele siin palju üritusi, näiteks terve suvi oli jõe ääres avatud TASUTA lõbustuspargilaadne toode - batuudid, meisterdusnurgad, kettkiiged jms. Ja tavalisel aastal (ilma covidita) on see sama firma igal teisel nädalavahetusel oma TASUTA lõbustuspargiga mõnes kohalikus pargis. Ja kuna Frankfurt on suur ent kompaktne linn, siis on need alati ca 30 minutilise jalutus+metroosõidu kaugusel. Eestis vist väga ei juhtu, et Vembu-Tembumaa sarnane teemapark tasuta nädalavahetuseks püsti pannakse…  Lisaks mänguväljakutele ja väga uhketele basseinidele on siin ka väga mitmekesine ja uhke loodus. 25 minuti kaugusel kesklinnast on näiteks Feldberg, mis on 880 meetri kõrgune mägi. Loodus selle ümbruses on väga suursugune. Tõesti - puud on suured ja meeletult kõrged, saab matkada rajatud teeradadel, või ka suvaliselt metsas ringi uidates. Üldse on väga palju erinevaid matkaradu, “terviseradasid” ja lisaks muidugi mööda jõeäärt jooksev asfalteeritud tee, mida mööda võid kulgeda sadu kilomeetreid. Lisaks sellele on siin väga populaarne talude külastamine, sarnane Eestis aset leidva Avatud Talude Päevaga, kuid siin saab teatud talusid külastada enam-vähem igapäevaselt. Tihti pakutakse nendes siis ka kodukohviku stiilis koduseid toite, uhkemates kohtades ka veini või õlut.  Hetkel ei oska ma veel sisetingimustest väga rääkida, et kas ja mis lastele on tehtud, sest koroona pärast on enamik ajast kõik need asutused kinni olnud (välja arvatud suvel, aga kes ikka suvel mõnusa päikesega siseruumides oleks tahtnud olla). Aga lockdownide vahepeal jõudsime paar korda käia näiteks kinos. Sakslastele omaselt nende popcornipood sakib - järjekorrad on alati meeletult pikad ning ei liigu üldse. Aga muidu on siin kaubakeskustes silma jäänud päris uhked lastealad, lisaks ka mängutoad jms. Samas näiteks bowling on siin väga haruldane. Kui sõidame natuke kaugemale Wiesbadenisse (30 minutit), siis seal on näiteks batuudikeskus..  Spordi mõistes on Frankfurt ka üsna tegija linn. See on kodulinn jalgpalliklubile Frankfurt Eintracht, kellega FC Flora mäletatavasti 2019.aasta augustikuus kohtus. Kuna Eintracht on meeletult suur klubi ja jalgpall suure au sees, siis on neil tänaseks spordiklubi pea igal spordiala. Näiteks traitloniklubi, tenniseklubi jne. Ma ütleks, et igapäevaselt tundub, et sporditakse rohkem kui Eestis. Aga see võib olla ka illusioon, kuna linn on nii kompaktne ja julgelt pooled tervisesportijad tulevad jooksma jõe äärde, mis on minu igapäevane jalutuskoht. Omast käest tean, et siin päris mitu jalgrattaklubi ka, olen ise sõitmas käinud nelja suurema klubi grupisõitudel. Lisaks rattasportlastele liigutakse siin ka niisama väga palju jalgratastega, sest infrastruktuur selleks on piisavalt hea. Ma tegelikult ei ütleks, et siin on teemärgistus palju parem kui Eestis või et rattateid on silmnähtavalt rohkem, AGA kui palju rohkem inimesi kogeb liiklust läbi ratturi silmade, siis muutuvad need samad inimesed autoroolis rohkem tolereerivaks. Seega tundub, et kooslus inimestest, kes rattaga igapäevaselt linnas sõidavad, suurest hulgast inimestest ratta seljas ja autojuhtide harjumusest ratturitega teed jagada, on siin rattakultuur parem kui Eestis. Eks ikka vahel maanteesõidul lastakse signaale ja näidatakse keskmist sõrme, kuid üldjuhul ollakse pigem väga viisakad, antakse tihti teed ning visatakse pöidlaid. Lisaks suurele spordiharrastusele korraldatakse siin mitmeid suuri ja väga tuntud spordiüritusi, tuntumaid vast Frankfurt Marathon ja Ironman Frankfurt - viimane kusjuures Euroopa Meistrivõistlused Ironmanis (uju 3,8km, vänta 180km ja jookse 42,4km)... Sellega vist võingi antud postitusele joone alla tõmmata, mingisugune üldpilt on ehk nüüd selgem. Järjekordse hea idee tekkimisel tulen kindlasti ja jätan jälje maha. Seniks aga adios!
 Alates eelmise aasta märtsikuust olen ma rattasõiduga tegelenud väga järjepidevalt. Alustasin lühemate sõitudega, kuid mai keskpaigast alates on juhtunud nii, et olen iga nädal teinud vähemalt ühe sõidu, mis on 100 kilomeetrine või pikem. Suvel läks lausa nii, et ca 9 nädalat järjest tegin lausa iga nädal ühe 100km ja ühe 150+ kilomeetrise sõidu. Ning sügisel Saksamaal ringi trippides oli olukordi, kus sõitsin reaalselt 4-5 järjestikusel päeval üle saja kilomeetri iga päev. Sel nädalal juhtus aga midagi sellist, mis mu südame peaaegu, et purustas - nimelt mu ratta käiguvahetaja lendas kodust väljudes juppideks ehk maakeeli lõpetas töötamise. Hetkel on aga probleemid Frankfurdis järgmised:
 Seega tegelikult oli oodata probleemi tekkimist, sest minu praeguse ratta tehnilised näitajad ning vanus pole päris vastavad sellele, mis treeningtunde ta minuga nädalast-nädalasse läbima peab. Lisaks teadsin ammu, et on juppe (mitte käiguvahetaja, mis katki läks), mis ma rattal lähiajal vahetama pean, kuid kuna olen juba paar kuud uue ratta otsingul, siis lootsin, et saan esialgu kogu raha panna uude rattasse ja hiljem oma vana juustu siis eriolukordadeks korda teha. Aga kas teadsite, et tänu Covidile on naeruväärselt suur hulk inimesi hakanud tegelema rattaspordiga? Rattad, mis tulid müüki novembris, müüdi läbi päevade, mõned isegi tundidega. Ja need pole enamasti mingid odavad rattad, me räägime lõdvalt 5000 kuni 13 000 eurot maksvatest ratsudest. Ja mina muidugi tol hetkel ei suutnud veel otsustada, mis ratast ma tahan, ja no ausalt, kui hakkan 10 tonni ratta alla panema, siis tahaks ikka oma ideaalset ratast, see tähendab - värv olgu midagi minu lemmikutest, raami kuju olgu voolujooneline ja aero, käiguvahetaja üks teatud vahetajatest jne. Kohati võib seda võrrelda auto ostuga - kui sa tead, et sul on 40 000 eurot ja sa tead, et sa tahad BMW või Audit, siis ei usu, et sa nõustud 40 000 eurot maksva Daciaga…. EKS?!  Ja ongi nii, et tühjaks on müüdud laod ja rattapoed. Ei tea, kas rattapoed üldse endisel kujul enam maanteerattaid letil müüa saavadki, sest nad müüsid rattad enne ära, kui need üldse poodi jõudsid. Praegu on mõne ratta tootjaga näiteks võimalik see, et tellime täna ratta ära (10 000 eurot) ja saame ratta kätte augustis. Tundub väga äge, eks, põhimõtteliselt annan ratta tootjale pooleks aastaks tasuta laenu, aga keegi tegelikult ju ei tea, kuidas covid tootlust võib raputada ja äkki ei saa ma veel augustiski seda ratast? Ja siis oktoobris-novembris hakkavad juba “ette” müüma uuenduskuuri läbinud järgmise hooaja rattaid. Tahan täiega 2021 hooaja ratast saada kätte 2021 lõpus, et siis näha, et näed, oleks võinud ikka uue aastani oodata, sest miskit on paremuse poole muutunud.  Seega otsustasin, et okei ostan siis hetkel mingi kasutatud plönni (paar tuhat eurot väärt), kuid paraku on ka järelturul seis nii nutune, et ausalt pisar tuleb silma. Suurim probleem seisneb selles, et olen nii lühike - 165cm. Kes on enamasti minuga sama pikkused? Teised tüdrukud/naised. Kui palju naisi sõidab maanteerattaga? Vähe. Kui palju naisi sõidab nende top 1 ratastega, mida minu hing täiega ihaldab? Veel vähem. Kui palju neist ratastest välja vahetatakse see aasta, kui on täielik rattapõud? Ütleks, et nulli ringis. Praegu jälgingi üle Euroopa erinevatel järelturgudel rattaid. Olen valmis lahti laskma ühe kindla mudeli ja värvigamma soovist, küll aga pole ma nõus maksma 7000 või rohkem eurot kellegi 3 aastat kasutatud ratta eest, kui sellel pole ketaspidureid või integreeritud kaableid. Kui sa oled rattafanatt, siis sa ilmselt saad enam-vähem mu strugglest aru, aga kui sa pole, siis on see algselt võib-olla pisut raskem, kuid põhi point tuleb sellest, et kui sa pead välja käima üüratult suure raha asja eest, mis su silmi otseselt särama ei pane, olgu ta kui hea kui tahes, aga mitte sinu maitsele, kas sa siis tahad selle summa raha välja käia?  Igatahes, lähme siis tagasi selle juurde, kuidas ma täna peaaegu oma iganädalasest pikast sõidust luusida tahtsin… Nimelt on see rattasaaga mu stressileveli väga kõrgele vedanud, sest kui sa oled töötu, uues linnas, sõpradeta ja rattahull, siis ei ole olemas halvemat olukorda, kui olla kodus kogu selle vaba ajaga, ilma võimaluseta rattaga sõita. Õnneks on mul peika gravel ratas, mis on mulle natuke suur, kuid õues sõitmiseks ajab mingil määral asja ära ja tegelikult on meil ka spinningu ratas, millega tubase sõidu saaks ära teha, siis mõistusele meeldib ikka halvas tujus olles vabandusi otsida.
Turtsusin siis ringi ja ütlesin peikale, et mind ei huvita kuidas, aga me peame mu ratta käiguvahetaja saama niimoodi tagasi üheks tervikuks, et kui ratas on pukil ja mina käike ei vaheta, siis see ei lenda tükkideks vaid laseb mul sõidu ära teha. Seejärel kadusin teise tuppa ja lootsin, et ta leiutab midagi välja… Natuke lootsin, et ta ei leiuta, siis saaks pika rattasõidu ärajätmise tema süüks veeretada. Kahjuks või õnneks, väikse teiptuuningu ning nipukatega sai ta mu ratta sellisesse seisu, et puki peal saab sõita. Tegin siis rahustuseks väikse uinaku ja ärgates tahtsin veel vähem rattaga sõita. Kuid lubadus on lubadus ja ma tean, et kui ma ärkaksin homme ja mõtleksin, et ma jätsin iganädalase pika sõidu ära, siis ma oleksin veel pahasem ja närvilisem, kui olen praegu. Seega… Hop ja ratta selga ma lähen. Loodetavasti leian lähipäevil ikka uue ratta ka, sest meil lähevad ilmad küll külmaks, kuid see eest tuleb päike välja. Mu lemmik ilm rattasõiduks!  Seekordne tagasivaade viib meid septembrikuuse. Nagu juba eelnvas postituses mainisin, alustas Gretchen kohalikku lasteaiateed septembris. Kuna see oli meie jaoks ikka lahe ja erakordne sündmus ning minu vanematel oli kombeks igal aastal esimest septembrit üsnagi uhkelt tähistada, siis tegime seda ka Gretule. Mu emps palus mul osta posu õhupalle, mis siis üllatusena uksetaha panime ning siis videokõnes mu emps saatis Gretu uksetaha vaatama. Muideks Gretchen siiamaani räägib ja mõtleb, et huvitav kuidas vanaema sai Eestist õhupallid talle ukse taha võluda... Ja Gretchen oli kindel, et on vaja šampust ja kooki, seda ta ka sai. Olgugi, et osa perekonnast pidi video teel ühinema, oli kindlasti lahe ja meeldejääv uue teekonna algus.  Kuigi ta on varem Eestis lasteaias käinud ja kõik möödus alati sujuvalt, siis pidime siin ikkagi uuesti nii-öelda harjutama. See tähendas, et esimesed päevad käisime kahekesi lasteaias. Minu jaoks oli see tegelikult täiega huvitav, sest ma töötasin ise päris pikalt Eestis lasteaedades ning huvitav oli näha, kuidas siin asjad toimivad. Gretcheni rühma nimi on Ladybirds. Neil on 3 õpetajat, kelles 2 räägivad lastega AINULT INGLISE KEELES ja kolmas, kes on muideks noormees, räägib siis AINULT SAKSA KEELES. Vanematega räägib kogu personal siis inglise/saksa või isegi vene keeles, kuid laste keeleõppe tarbeks õpetajad keeli ei vaheta. Samasugune jaotus kehtib ka kõikide teiste rühmade kohta.  Mainin siinkohal ka ära, et Gretcheni lasteaed on väike - 4 rühma, mis jagunevad: tited (alates 10 nädalast), põnnid (need siis põhimõtteliselt kõndima õppinud väiksed lapsed), põgerjad (3-4 aastased) ja suured (4-6, ühtlasi kooliettevalmistusega tegelev rühm). Muidugi on igal rühmal oma nimi ja värgid, aga meil Gretcheniga on oma jaotus :). Lasteaia hoone on suur ja uhke, asub mitme saatkonna piirkonnas ning meie kodust kõigest 700 meetrise jalutuskäigu kaugusel. Neil on küll suur ja mõnus hoov, kuid koroonareeglite tõttu on õueaeg üsna piiratud - ca 45 minutit grupi kohta. Nimelt on siin enamikel lasteaedadel hoovid kõikidele rühmadele ühiskasutusel ning õpetajad jälgivad kõiki lapsi korraga. Kuid viiruse reeglite tõttu ei tohi erinevad rühmad kokku puutuda. Kuna nad jagavad seda õueala ja siin oleks üsna raske seda hoovi osadeks jagada, ja öelda kus mõni rühm parasjagu mängib või ei mängi, siis käivad nad vahetustega õues. Ja mõelge nüüd, kui lihtne või raske on neid paariteisenädalasi sinna õue vedada... See selleks, iga grupi vahetudes peab lasteaia personal ka kõik kiiged, rattad, mänguasjad jms üle desifitseerima. Täiesti ajuvaba! Lastel on ju õdesid-vendasid niikuinii teistes rühmades ka. Igatahes, tänu sellele reeglile on õueaeg tihti piiratud, kuid meie jaoks see pole probleem, käime ise ka väljas igal võimalusel.  Lisaks sellele on piiratud aeg, kui kaua saab lasteaed avatud olla. Tegelikult otseselt polnud sügisel tundide piirangut, kuid kuna personali on teatud arv ning üks õpetaja ei tohi mitmes rühmas olla, et takistada viiruse levikut, siis ei ole lasteaedadel võimalik palgata piisavalt personali, et katta ära pikem tööpäev. Täpselt pole sellest aru saanud, sest hommikul võiks ju 3 õpetaja asemel olla vabalt 1, siis mingi hetk 2 ja kolmas võiks tulla lõunast ja samamoodi ükshaaval saaks nad ju lahkuda kui tunnid täis tiksunud. Aga noh.. Mis seal ikka. Lasteaia päevakava sarnaneb üldiselt Eesti omale üsna palju. Hommikul palutakse lapsed enne hommikusööki uksest sisse visata, siis söövad nad rühmas hommikusööki, mis valmistatakse majas kohapeal. Seejärel toimub morning circle ehk hommikuring, mis on samuti sarnane meie omale - räägitakse käesoleva kuu teemast jms. Seejärel on üldiselt neil kas letterland (õpitakse tähti) või zahlenland (õpitakse numbreid ja arvutamist), siis on neil ka selline koht nagu raamatukogutuba, kus nad viivad vahel tegevusi läbi. Lasteaed ise muusika- või liikumistunde ei paku, küll aga on võimalik nendest osa võtta, mingi kohaliku muusikakooli ja tantsukooli õpetajad käivad iganädalaselt siis tunde andmas, kui loomulikult raha eest. Peale hommikust tähtsat tegevust saavad nad mingit näksivärki ning hüppavad õue. Peale õuest tulemist on lõunasöök ning siis quiet time (vaikne tund). Magama keegi ei pea, küll aga on neil võimalus võtta matt ja pikutada, õpetaja loeb unejuttu ja kui see on läbi, siis võivad lapsed vabalt tegeleda enda meelistegevustega vaikselt (puzzle, raamatud, värvimine jne). Muideks kõik nende "valikulised tegevused" on alati seotud kuu teemaga, kuu lõpus tuleb koju mapp igasuguste erinevate joonistuste, värvimiste jms. Kui vaikne tund on läbi, siis võivad nad jälle täiega hullu panna, ütlen ausalt, et müratase on siin palju kõvem kui me Eesti lasteaedades harjunud oleme, kuid lapsed on sellegi poolest viisakad ja hästi kasvatatud. Kuna seoses selle armsa viirusega on vanematel hetkel majja sisenemine keelatud, siis on igapäevane tagasiside õpetajatelt üsna piiratud, sest lasteaial on selle jaoks palgatud eraldi inimene, kes lapsed rühma uksest õue saadab. Õpetajad ütlevad neile paar lauset möödunud päeva kohta ja nemad siis annavad vanematele edasi paar lauset, kuid kujutan ette, et selle ajaga kui laps riietub ja end valmis saab, läheb mõni detail meelest ära ka. Mul muidugi selle vastu midagi pole, et igapäevane tagasiside on piiratud, sest kui miskit oleks väga halvasti või valesti, küll see siis minuni jõuaks. Sellist asja nagu ELIIS või muu online süsteem siin ilmselgelt pole. Tundub, et siin elu nii toimib ja sobib, sest õpetajad on sellegipoolest alati valmistunud uuteks teemadeks, tegevused on väga lahedad ning mitmekülgsed, käelise tegevuse tulemused on alati omanäolised ja järele mõeldud, olen oma emale, kes on ka lasteaiaõpetaja, nii mõnegi uue idee varastanud. Aga et vanemad päris teadmatuses poleks, saadavad õpetajad uue kuu alguses meilile faili eelmise kuu kokkuvõttega, kus on kirjas mis enam-vähem tehti, mis tähti-numbreid harjutati, mis lastel hästi välja tuli ja mida nad lähiajal veel harjutavad. Lisatud on ka mõned pildid antud kuu tegevustest ning need on väga meeleolukad.  Aga meie lasteaiateekonna algusest veel... Olime põhimõtteliselt koos siis lasteaias ca tunnikese kahel järjestikkusel päeval, mina jälgisin kullipilgul lasteaia kui terviku toimimist ja G tutvus tulevaste sõpradega. Muidugi tuli välja, et vaja mingisugust arstitõendit, et tal on kõik vajalikud vaktsiinid ja värgid olemas, siis pidime side-hustlema sellega esimestel päevadel, sest koroona pärast on enamik kohti kinni või ainult mõjuval põhjusel, aga kuna me polnud siin varem arsti juures käinud, siis keegi ei tahtnud keset kogu seda jama väga kedagi uut endale nimekirja võtta. Õnneks leidsime kodutänava algusest ühe high end erakliiniku, kus siis ikkagi asjad ilusti ja inglise keeles aetud saime. Pärast kahte päeva koos, viisin ta ühel hommikul enne hommikusööki (drop-off koroonareeglitest lähtuvalt 7.30-9.00) sinna ning käisin tal järgi enne lõunasööki. Üsna kiirelt jäi ta juba ka lõunasöögile ning siis ka puhkeajaks ning kauemaks. Nädalaga sai meie jaoks see "harjutusperiood" läbi. Kuna koroona pärast on siin igasugused veidrad meetmed ja nõuded kasutusel, siis sügisel kui Grets lasteaias hakkas käima, oli too avatud 7.30-16.00. Aga põhimõtteliselt kõik lapsed said igapäevaselt koju ca 14.30-15.00, mis on uskumatu, sest tundub, nagu vanemad ei käiks üldse tööl. Tegelikult on kodust töötamine siin väga suur asi olnud Covidi alusest saadik, kuid siiski paneb mind imestama, kas ja kuidas inimesed suudavad töötada väikestes linnakorterites nii, et lapsed jooksevad-karjuvad-hüplevad ümber... Meie peres see eriti produktiivsusele hästi ei ole mõjunud igatahes.
Seega - meil vedas, saime seoses Saksa lasteaiaga väga positiivse kogemuse juba sellega, et nii kiiresti lasteaiakoha saime.. Ja veel kakskeelse!!  Rändan nüüd jalgrattaspordi välistel teemadel ka ajas tagasi ja maandun veebruaris 2020. Kuna Eestis oli eelmine talv üsna kesine ja lumetu, siis veebruaris otsustasime kaheks nädalaks minna Norra, Geilosse. Koha valik üsna eksootiline seepärast, et mu peika vanematel on seal päris äge korter, seega ööbida saame naeratuse eest. Olime seal kaks nädalat ning lumepuhkuse viimastel päevadel hakkasid tulema ärevad uudised Itaaliast. Covid lammutab, Itaaliat hakatakse kinni panema, edasised reisid sinna keelatud jne. Õnneks jõudsime Eesti tagasi veel enne, kui ülejäänud Euroopas hakkas asi hapuks minema. Esimese nädala olime Gretcheniga kahekesi, kuid siis hakati rääkima ülejäänud Euroopa lukku keeramisest, kaasa arvatud Saksamaa, kus elas ja töötas tol hetkel minu peika. Mõtlesime siis, et igaks juhuks peaks kähku tegutsema ja vaatama, et saame ühes riigis olla, juhuks kui tegemist pika olukorraga. Kuna esialgu me ei teadnud, kas lasteaiad suletakse või mitte, siis oli parem mu peikal tulla Eesti, sest tema firma oli juba öelnud, et alates uuest nädalast töötavad kõik kodust. Seega järgmise päeva õhtuse lennuga ta juba meie poole teel oligi.  Järgnes pea kolm kuud kestnud eriolukord. Aeg-ajalt käisin veel lasteaias tööl, mitte liikumisõpetajana, vaid rühmaõpetajana, sest ilmselgelt oli töökorraldus tänu olukorrale teistsugune. Minu treeneritöö jõusaalis sai ka riigi poolt piiratud, seega hakkasin andma grupi- ja personaaltreeninguid virtaalselt. Populaarsematel päevadel osales trennis üle 20 inimese. Päris lahe ja teistmoodi aeg oli, peab tunnistama. Ca märtsi lõpus mõtlesime, et kui me tuleme terveks suveks Frankfurti ning ilmselt hakkame Gretcheniga Saksamaal aina rohkem aega veetma, et siis peaks ka selle korteri suurema vastu vahetama. Kuna Saksas on etteteatamisperiood tavaliselt ca 3-6 kuud, siis peika võttis kohe ühendust korteri omanikuga ja teatas, et tahaks alates juulist välja kolida. Sel hetkel olid veel "linnas tööl käijad" oma korterites, seega oli korterite üüriturg üsna väike ning saime kiirelt aru, et raske on midagi leida.  Kuid maja, kus esimene üürikorter asus on väga heas asukohas, siis mõtlesime, et võiks küsida kohe omanikult, et äkki on tal lähiajal samas majas vabanemas suuremat korterit. Ja õnneks nii oligi. Ta ütles, et ühes korteris on just üks paar välja kolimas ning neil pole veel kuupäev paigas. Tegime siis videokõne teel korteri vaatamise ning saime leppida isiklikult nende üürnikega kokku, millal nemad välja kolivad ja meie selle korteri endale saame. Tänu sellele meil vedas ka sellega, et kui Saksas on üsna tavaline, et vana ja uure üürikorteri lepingute ajad kattuvad ja vahel pead 1-3 kuud kahe korteri eesti maksma, siis tänu meie paindlikkusele ja omaniku elu lihtsustamisele seoses sellega, et ei pidanud tegema näitamisi suuremale korterile, leidma maaklerit jne, saime me kolida rahulikult ühest korterist teise ning seda ilma ühegi lisakuluta. Kolimine ise toimus juulis, sellest natuke rohkem juttu edaspidi.  Igatahes, sedasi see elu siis meil Eestis kulges ja kulges. Kuni ühel hetkel hakati vaikselt piire avama. Eestis on teadagi kevad üsna jahe ja vihmane, seega ootasime väga piiride avamist, et saaks Frankfurti tulla, kus oli juba ca 8 kraadi soojem ja enamik päevadest kuivad ja päikselised. Oh seda rõõmu, kui mai viimasel nädalavahetusel autosse istusime ja Saksa poole sõitma hakkasime. Muidugi ei olnud veel päris kindel, mis ja kuidas toimib, eriti palju erinevat informatsiooni liikus just Poola kohta ja ööbimisvõimaluste kohta teekonnal Tallinnast Frankfurdini. Kuna peika pidi siiski ka tööd tegema, siis lootsime väga, et saame vähendada autosõiduaega ja sõita laevaga Soome ja sealt laevaga Saksamaale, sest laevas 24 tundi olles on mugavam töötada kui Golfis sama pika autosõidu ajal... Paraku see plaan ei pidanud. Pärast pikka kodutööd otsustasime, et meie parim ja kindlam võimalus on tulla Saksa läbi Rootsi. Seega alustasime oma trippi Paldiskis, minnes Paldiski-Kappeskäri laevale, seejärel sõitsime terve päeva Rootsis autoga, mahutasime sisse ühe megatuusa shoppingu Malmö outlettides ning saime järgmisele laevale, mis meid Rostockini tõi. Kusjuures huvitav on, et mõlemad laevad olid väga-väga tühjad.. Aga kui pileteid bookisime, siis väga väljumise kuupäevasid valida ei saanud, kuna väidetavalt olid kõk väljumised välja müüdud....  Jõudsime kohale, pakkisime asju autost maha ning samal hetkel üritasin meelehetikult leida kohalikku rattagruppi, et saaks juba järgmisel päeval väikse rattasõidu teha.. Mul täiega vedas, leidsin kohaliku rattaaktivisti, kes mind kohe ülisuurele grupile tutvustas ning viskas õhku plaani, et läheks järgmine hommik early bird sõidule. Ja juba 12 tundi peale siia saabumist läksin hommikul vara täiesti segaste kuttidega vallutama kohalikku "mäge". See oli see päev, kui ma nagu teadsin, et jalgrattasõit on midagi erakordset! Veetsime siis rohkem kui kuu aega siin lebotades, vaikselt mõeldes, et mis siis, kui me elaksime kõik siin. Suurem korter oli ainult paari nädala kaugusel. Ühtlasi näha ja teada ju on, et Eesti elu sellest kriisist kindlasti paranema ei hakka ning väljavaated tulevikuks tunduvad Saksamaal paremad. Vaadake kas või kogu seda raha mis valitsus pumpab, et inimesed kriisi lõppedes elaks sama hästi või isegi paremini, kui enne. Juuli esimesel päeval saime kätte suurema korteri, mis on üks korrus kõrgemal, kui eelmine korter oli, kuid natuke suurem ja rõduga. Kolisime asjad ümber, tellisime üht-teist mööblit juurde ja mõtlesime, et põhjalikumalt mõtleme "sisustusele" suve lõpus, sest covidist tulenevalt olid enamikul mööblipoodidel tarneraskused, megapikad ootejärjekorrad jne...  Ilmad olid väga soojad ja siin on palju selliseid välibasseine/veekeskuseid, kus saab nii sulistada, ujuda, vettehüppeid harjutada, päikest võtta, vollet mängida jne jne... Nende hinnaklass on ka meeletult mõistlik, st. Laps alla mingi vanuse tasuta, siis ca 1.5€ kuni kooli lõpuni. Kuna mina kvalifitseerun paberi järgi siiani üliõpilaseks, siis minu pilet oli 3€ ja täiskasvanu pilet muidu oli vist 5€. Ühesõnaga Eestiga võrreldes tunduvad need hinnad väga mõistlikud, sest need basseinid ise on reaalselt MEGAAAASUUURED. Muidugi võid tuua enda söögid-joogid ja värgid kaasa, grillimisplats ka olemas jne. Ausalt ma mõtlesin iga kord nendes basseinides käies ja 30-kraadises kuumuses, et huvitav, et need kohad üldse tursistikad pole. Päris Hispaania siin ei ole, aga Eesti inimestele näiteks oleks rahaliselt väga taskukohane siia reisida, suvel on temperatuur väga soe, loodus ümberringi pisut vägevam kui Eestis, saad natuke suurlinna melu tunda, samas saad aja maha võtta. Sakslased on suutnud tekitada meeletult ägedaid matkaradu, avalikud mänguväljakud on ägedad ja neid on igal pool.... Tundub jumala tuus holiday destination, tõesti! Lisaks muidugi ca 2-3 tunnise autosõidu kaugusel leiab igast muid tegevusi, lõbustusparke, teemaparke, veeparke ja mida kõike veel.  Ka liiklus on siin ratturite suhtes palju tolereerivam (ei räägi ainult maanteeratturitest), seega saime Gretcheniga peaaegu kõik tegemised teha kondimootorit kasutades. Basseinid 10km kaugusel - läheks rattaga? Toidupood 200 m kaugusel... läheks sinna, mis hästi kaugel, rattaga? Hmmm... Tahaks jäätist, lähme vanalinna... tõuksiga? Väga mõnus on kruiisida linnas igale poole rattaga. Ma ütlen ausalt, et Eestis ma ei kujutaks seda ette. Siin on põhimõtteliselt auto kasutus 0. Kasutame autot ainult siis, kui vaja nt Ikeasse vms minna. Eks siin on parajalt tüütu ka olnud, sest isegi kuigi meie siiatuleku ajaks oli ametlik lockdown lõppenud, siis siiski olid esialgu veel piirangud, et mitu inimest ühe ruutmeetri peale tohib poes olla, mitu inimest tohib restorani sisse minna jne. Tihti olid olukorrad, kus pididki poe ees ootama järjekorras, 1 välja-1 sisse. Õnneks ka need piirangud kadusid üsna kiiresti ning enamiku meie suve esimesest poolest veetsime siiski üsna normaalsetes tingimustes - kandes siseruumides ja ühistranspordis maski.  Juuli keskel pakkisime jälle mõned asjad ning sõitsime tagasi Eesti. Jätsime juba suurema osa asju Frankfurti, et ei oleks nii palju pakkimist, sest teadsime, et isegi kui kolimisplaani ei realiseeri, siis enne suve lõppu tuleme veel mõneks ajaks siia. Jõudsime Eesti ja läksime suht kohe Selverisse.. Inimestel polnud maske ning see oli väga harjumatu ja imelik. Gretchen muidugi küsis üle poe inglise keeles, et OOOOOT WHAT, THERE IS NO CORONA IN ESTONIA?!!! NO ONE IS WEARING MASKS! See oli nii naljakas tol hetkel, jääb elu lõpuni meelde. Veetsime siis paar mõnusalt suvist ja sportlikku nädalat Eestis, kui nagu oligi täiesti otsustatud, et tuleme Saksamaale ära. Hakkasime siis uurima igasuguseid foorumeid ja gruppe, et mis ja kuidas kõik täpselt käib. Üsna kiirelt mõistsime, et kõige tähtsam on see, et saaksime Gretchenile lasteaiakoha. Saksamaal on igasugused süsteemid ajast väga maha jäänud ja asjaajamised võtavad märkimisväärselt kauem aega kui Eestis. Kui üllatavalt on ka neil online süsteem, et lapsi lasteaeda registreerida. Selle jaoks, et saaksime siin lasteaiakoha, pidime Gretcheni registreerima ühel kodulehel. Kuigi seal on vaja aadressi, siis tegelikult nad õnneks ei saa kuskilt kontrollida sissekirjutust või seda, kas ta päriselt siin juba elab. Seega lootsime parimat ja registreerisime Gretcheni tol leheküljel ära lasteaiasoovijaks. Küll aga olime valmis, et peame ta eralasteaeda panema, sest teiste inimeste kogemused ütlevad, et Frankfurdis on VÄGA RASKE lasteaiakohta saada, paljud inimesed käivad kohtus, sest linn peab tagama lasteaiakoha, kuid neid siiski ei jagu kõigile jne.  Meie mõtlesime, et okei, kui kohta ei saa on sitasti ja võib-olla peame siis eralasteaia eest maksma, kuid teadsime, et meil ei ole võimalik teda koju jätta ja kohtus käia ja oodata, et äkki saab 2-3-4-5 kuu pärast lasteaeda, sest ta peab minema sügis 2021 kooli, mis tähendab, et tal on vaja õppida keel ka ära. Aga meil joppas väga räigelt. Augusti lõpus helistati ühest lasteaiast, mis meie õnneks on lausa kakskeelne - inglise ja saksa, ning pakuti kohta Gretchenile. Muidugi kutsuti meid tutvuma lasteaiaga, et näeksime mis ja kuidas asjad käivad ning kas meile sobib nende stiil jne, meie õnneks oli lasteaed rohkem kui lootsime, seega selle koha Gretchenile ka võtsime. Ka lasteaed ütles, et meil väga vedas, sest ca 400 last on järjekorras selles lasteaias ning Gretchen oli sellel registreerimise kodulehelt tõstetud esimeseks, kuna ta ei räägi saksa keelt ja peab varsti kooli minema. AMEN!!!!! 1.septembril Gretchen seal lasteaeda ka alustas. Kes veel ei tea, siis Gretchen oli eestikeelne laps veel eelmisel kevadel, kuid kodune keskkond, kus me räägime ainult inglise keeles, muutis ta kakskeelseks väga kiiresti. Kui maikuus oli veel inglise keel tal üsna kesine ning väga lauseid ei tulnud, siis sügisel kooli minnes oli ta juba väga sorav ning suutis kasutada erinevaid ajavorme korrektselt ning ka sõnavara arenes meeletul kiirusel. Põhimõtteliselt 6 kuuga õppis 5-aastane ära uue keele, ilma päriselt õpetusi kuulamata, vaid lihtsalt kodus keelt kuuldes.. Uskumatu! Siiani mõtleme, et kuidas see võimalik on. Tegelikult kui saatsime ta detsembris Eesti, siis oli ta eesti keele nii ära unustanud, et kui rääkisime kodustega telefonis, pidin talle eestikeelseid küsimusi tõlkima ja ta suutis vastata ainult inglise keeles. Reaalselt ei tea, kuidas see isegi võimalik on.
Kui sul on tekkinud küsimusi, siis jäta need kommentaaridesse. Kuna minu blogi on hetkel algusjärgus, siis ära imseta, kui iga kord pisut uue ilmega blogi sulle vastu vaatab!  Kuna sina ei tea mind ja mina kipun ka ära unustama, kust ma tulin, siis alustan üsna lühidalt täitsa algusest. Kui ma 26 aasta eest Soomes ilmavalgust nägin, ei osanud ma vanemad ilmselt ette kujutadagi millise kangekaelse hulluga nad hakkama olid saanud. Üsna kiirelt pandi mind mäesuuskadel mäest alla tuhisema, jutud käivad, et ei osanud ma veel korralikult kõndidagi kui juba sööstlaskumises isale tuule alla tegin. Siis kui tavalised lapsed õpivad värvusi nimetama, hakkasin mina juba iluvõimlemas käima. 10+ aastat mingit tegevust, mis mulle üldse ei meeldinud, sest ma olin mitte-andekas iluvõimleja, mulle ei meeldinud treenerite suhtumine, ümber trikood jne. Võistluste pärast reisimine ikka meeldis, aga kogu aeg oli tunne, et miski on nagu viltu.  Õnneks sain tänu koolispordile ja kehalisele kasvatusele rahuldada oma päris kirge - (minu jaoks) päris sport. - pallimängud, kergejõustik. Tänu väga heale baasile, mis iluvõimlemine mulle andis, suutsin pea igal spordialal näidata väga häid tulemusi, mis tagas mulle alati koha kooli spordivõistkonnas. Kuigi tol ajal mõtlesime me koolidevahelistest võistlusest rohkem kui võimalusest koolist poppi teha, siis tagant järele tarkus ütleb, et tegelikult sai seal ikka korralikult nahka kasvatatud tänaseks eluks. Ühel hetkel tuli see aeg, kui iluvõimlemises lõpuks tõesti otsad kokku tõmbasin ja paariks aastaks jalgpallile pühendusin. Paraku said seal ilmselt iluvõimlemisest liialt vatti saanud selg ja hüppeliigesed liialt koormust ning pidevad valud ja lonkamised leidsid oma lõpu. Kogu selle värgi kõrvalt (juba iluvõimlemise lõpuaastatel) sõitsin väga palju ka lumelauda. Jälle muidugi mega #blessed, sest emps viis meid iga aasta nii kallitele suusareisidele nii uhketes kuurortites, et kui ma täna nende reiside peale mõtlen, siis ma mõtlen kui palju kinnisvara oleks mu vanemad võinud osta, selle asemel, et mind ja mu õde igast x-kohtadesse elamusi nautima viia..  Noh igatahes. Gümnaasiumi esimesel aastal avati Harkus Tallinna esimene kaablipark (veelauapark fyi), kus sai korralikult käima hakatud. Reaalselt pärast esimest katset ei suutnud enam sealt eemale hoida, veetsime vist iga vaba hetke seal. Mingi hetk ma ka töötasin seal ja no veelauast sai kiiresti isegi lumelauast mõnusam/parem spordiala, sest Eestis lumega on nagu on (mitte see aasta muidugi), kuid kaablipark avati mais ja sõita sai oktoobrinigi, iga ilmaga :) See-selleks. Gümnaasiumi alguses hakkasin tegelema ka jõutreeninguga. See oli minu jaoks üks suur etapp elus tegelikult, sest esimest korda tundsin, et teen midagi oma tervise ja heaolu jaoks. Reaalselt sain võitu peavaludest, mis mind igapäevaselt koolis kimbutasid. Pidasin isegi mingi hetk sporditeemalist blogi... Ja jõusaalist, treeningust, toitumisest ning spordist sai mu suurim kirg. Mäletan eredalt, kuidas isegi sünnipäevaPIDUDEL tegime spordipoistega viinakokteili valgusheigiga, et ikka päevane valk täis tuleks. Oh aegu!  Aastad möödusid, hobid olid suht samad, elasin Ameerikas, sain lapse, tulin Eesti, ei osanud midagi teha. Mõtlesin, et proovin Tallinna Ülikoolis Kehakultuuri õppida. Mõeldud, tehtud. Ülikooli ajal hakkasin igasuguseid uusi asju proovima. Muidugi osaliselt seetõttu, et väga paljud ained olid seotud erinevate spordialadega (ujumine, korvpall, kergejõustik, suusatamine jpm), kuid ka seetõttu, et nägin õppejõude, kes olid nii ägedad, et ma lihtsalt tahtsin teada, mis nende hinge toidab. Huvitavate väljakutsete seas jooksin maratoni ja lugematul hulgal poolmaratone. Sainosaks TTÜ Tantsutüdrukutest. Hakkasin suusatama - sõitsin Tartu Maratoni avatud rada mitmel aastal, sain Keila meistriks suusatamises, ühel hea lumega aastal sõitsin Haanja100. Peale Haanja100 tundsin, et olen võitmatu. Mitte võitmatu, et tulla maailmameistriks, aga võitmatu ehk MIS MINA TAHAN TEHA, SELLE MINA TEHTUD SAAN. Sellest päevast peale ilmselt vihkavad mind inimesed kohe palju rohkem, sest ma saan kõik tehtud, mis ma ütlen endale, et ma teen ära. Nojah ja sealt see lumepall veerema hakkaski. Pärast Haanjat käisin poistega Võhandu 100 kanuuga sõitmas. Siis tegime xDreami seiklusorienteerumist (kõik orienteerusime esimest korda esimesel etapil, ütleme nii, et eksisime n+1 korda ära) mitu etappi, kõik ca 100km erinevate liikumisvahenditega.  Ja siis... 2020 märtsikuus, kui olin just tulnud tagasi Norrast murdmasuusatamast (natuke lumelauatamast ka), sain aru, et okei, lumeolud Eestis on nii sitad, et minu suur unistus hakata long distance murdmaasuusatajaks ja reisida maailmas ringi ja sõita erinevaid maratone on kõva unistus, aga kui Eestis on iga teine talv selline nagu oli 19/20 talv (lumetu), siis edu.ee.. Ja kuna märtsis hakati maailma lukku ka keerama, siis otsustasin, et HELLAB, mul on vaja KORRALIKU treeningpukki, sest kui suusatamine on nüüdseks hobi, siis rattasõidust saab minu sport. Marssisin pool-vihasena poodi ja ostsin hingehinda maksva treeningpuki (PARIM OST EVER)...  Kaldun nüüd natukeseks teemast kõrvale, kuid ma tean, et mul on palju tuttavaid, kes seda postitust loevad ja inimesi, kes teavad väga hästi ka minu vanemaid.... Siis ilmselt teate ka seda, et minu vanemad ei ole sellised impulsiivsed hullud nagu mina. Seega kui ma teatasin neile, et ostsin treeningpuki, millega saab kodus toas rattaga sõita ja mis maksis 1400 eurot, siis reaktsioon oli ilmselt selline: Sa oled hulluks läinud. Ma olen kuulnud X, Y ja Z käest, et nad ostsid, aga ei viitsi kunagi sõita. Mõtled ka vä, kas on vaja kohe kõige paremat ja kõige kallimat? JAAAA NIIIII EDASI. Sama reaktsiooni kuulsin ka paljudelt tuttavatelt, kellele pukiostust rääkisin. Ma tahaks kõikidele inimestele panna südamele, et minu unistused ei ole sinu unistused ja see kehtib kõigile. Toetavad sõnad on lahedamad, kui hulluks tembeldamine ;) Kuid võib-olla tänu sellele, et mind loendamatul hulgal on hulluks tembeldatud, minust hulluke saanud ongi..  Aga ma ütlen teile, kallid inimesed. Kui mina midagi otsustan, ükskõik kas see on kõige odavam või kõige kallim, rattaga sõitmine puki otsas või keset ookeani - ma juba otsustasin. Mul on suva mitu kilomeetrit see Malle selle pukiga sõitis, enne kui see tolmu koguma jäi, ma tean, et mina sõitsin esimese kuu ajaga pukil 80 tundi. Nüüd saab varsti aasta puki ostust ja väljas sõitsin selle aasta jooksul 13000km, kuid pukil olen ka sõitnud üle 5000 kilomeetri! Niiet... Mina ei osta kalleid asju tolmu koguma.  Üldse kogu see rattasõiduteema on täpselt selline.. Minu jaoks väga tundlik teema. Mu isa on kogu mu elu rattaga sõitnud. Ta on 25 aastat kokku kogunud oma sõbrad ja korraldanud Pärnu Klassikut juulikuus. See on selline sõit, kus sõidetakse ratastega Tallinnast Pärnusse, kui meestel vorm hea, siis lendavad nagu hävitajad, kehvematel aastatel saab rollerikiirusel 140 kilomeetrit läbitud. Ühesõnaga mu isa on pea kõik mu õe sünnipäevad veetnud Tartu Rattarallil, sest nädalavahetus alati kattub. Ma olen alati tahtnud teha lahedaid asju, nagu mu isa (pallimängud, suusatamine, rattasõit - mu isa on neid kõike teinud kogu elu.. no wonder). See tähendab, ma olen ühtlasi tahtnud väga väga väga väga pikka aega ka maanteeratast. Aga alati on mulle toodud mingeid veidraid põhjuseid, miks mitte maanteeratast osta/proovida. Näiteks see, et kui ma olin ma ei tea 17-18 ja käisin peol ja ei viitsinud isegi jooksma minna peale pidu, et mis siis kui mul veel ratas oleks jne. Aga võib-olla kui mul oleks juba siis olnud nagu support, et JAH RATTASÕIT ON KÕIGE LAHEDAM ASI EVER, ma poleks isegi viitsinud pidutsemisele aega raisata? Ühesõnaga neid ja taolisi vabandusi kuulsin kogu aeg, kui mainisin, et tahaks seda maanteeratast proovida. Suured argumendid olid ka, et RATTAD ON NII KALLID (lihtsamad, kasutatud maanteerattad saab lõdvalt alla 1000 euro kätte ja kui tõesti rattasõit ei meeldi, saab uuesti maha müüa, ma poleks ju s-worksi 12tuhande eurose rattaga alustanud), RATTASÕIT ON NIIIIIIIII OHTLIK, KAS SEE ROHKEM NAGU MEESTE ALA POLE VÄ ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas ma aga kõik kuu peale saatsin ja wannabe jalgratturiks hakkasin, sellest kuulete peagi.
PS! Jaanuarikuu, vihm ja rõve ilm, aga käin ikka õues sõitmas ja pukil võib lõdvalt 3-4 tundi päevas ka sõita. Mu mindset on valmis. |
MärGATUD INSTAGRAMISARHIIVTeemad
All
|
RSS Feed