 Kuna sina ei tea mind ja mina kipun ka ära unustama, kust ma tulin, siis alustan üsna lühidalt täitsa algusest. Kui ma 26 aasta eest Soomes ilmavalgust nägin, ei osanud ma vanemad ilmselt ette kujutadagi millise kangekaelse hulluga nad hakkama olid saanud. Üsna kiirelt pandi mind mäesuuskadel mäest alla tuhisema, jutud käivad, et ei osanud ma veel korralikult kõndidagi kui juba sööstlaskumises isale tuule alla tegin. Siis kui tavalised lapsed õpivad värvusi nimetama, hakkasin mina juba iluvõimlemas käima. 10+ aastat mingit tegevust, mis mulle üldse ei meeldinud, sest ma olin mitte-andekas iluvõimleja, mulle ei meeldinud treenerite suhtumine, ümber trikood jne. Võistluste pärast reisimine ikka meeldis, aga kogu aeg oli tunne, et miski on nagu viltu.  Õnneks sain tänu koolispordile ja kehalisele kasvatusele rahuldada oma päris kirge - (minu jaoks) päris sport. - pallimängud, kergejõustik. Tänu väga heale baasile, mis iluvõimlemine mulle andis, suutsin pea igal spordialal näidata väga häid tulemusi, mis tagas mulle alati koha kooli spordivõistkonnas. Kuigi tol ajal mõtlesime me koolidevahelistest võistlusest rohkem kui võimalusest koolist poppi teha, siis tagant järele tarkus ütleb, et tegelikult sai seal ikka korralikult nahka kasvatatud tänaseks eluks. Ühel hetkel tuli see aeg, kui iluvõimlemises lõpuks tõesti otsad kokku tõmbasin ja paariks aastaks jalgpallile pühendusin. Paraku said seal ilmselt iluvõimlemisest liialt vatti saanud selg ja hüppeliigesed liialt koormust ning pidevad valud ja lonkamised leidsid oma lõpu. Kogu selle värgi kõrvalt (juba iluvõimlemise lõpuaastatel) sõitsin väga palju ka lumelauda. Jälle muidugi mega #blessed, sest emps viis meid iga aasta nii kallitele suusareisidele nii uhketes kuurortites, et kui ma täna nende reiside peale mõtlen, siis ma mõtlen kui palju kinnisvara oleks mu vanemad võinud osta, selle asemel, et mind ja mu õde igast x-kohtadesse elamusi nautima viia..  Noh igatahes. Gümnaasiumi esimesel aastal avati Harkus Tallinna esimene kaablipark (veelauapark fyi), kus sai korralikult käima hakatud. Reaalselt pärast esimest katset ei suutnud enam sealt eemale hoida, veetsime vist iga vaba hetke seal. Mingi hetk ma ka töötasin seal ja no veelauast sai kiiresti isegi lumelauast mõnusam/parem spordiala, sest Eestis lumega on nagu on (mitte see aasta muidugi), kuid kaablipark avati mais ja sõita sai oktoobrinigi, iga ilmaga :) See-selleks. Gümnaasiumi alguses hakkasin tegelema ka jõutreeninguga. See oli minu jaoks üks suur etapp elus tegelikult, sest esimest korda tundsin, et teen midagi oma tervise ja heaolu jaoks. Reaalselt sain võitu peavaludest, mis mind igapäevaselt koolis kimbutasid. Pidasin isegi mingi hetk sporditeemalist blogi... Ja jõusaalist, treeningust, toitumisest ning spordist sai mu suurim kirg. Mäletan eredalt, kuidas isegi sünnipäevaPIDUDEL tegime spordipoistega viinakokteili valgusheigiga, et ikka päevane valk täis tuleks. Oh aegu!  Aastad möödusid, hobid olid suht samad, elasin Ameerikas, sain lapse, tulin Eesti, ei osanud midagi teha. Mõtlesin, et proovin Tallinna Ülikoolis Kehakultuuri õppida. Mõeldud, tehtud. Ülikooli ajal hakkasin igasuguseid uusi asju proovima. Muidugi osaliselt seetõttu, et väga paljud ained olid seotud erinevate spordialadega (ujumine, korvpall, kergejõustik, suusatamine jpm), kuid ka seetõttu, et nägin õppejõude, kes olid nii ägedad, et ma lihtsalt tahtsin teada, mis nende hinge toidab. Huvitavate väljakutsete seas jooksin maratoni ja lugematul hulgal poolmaratone. Sainosaks TTÜ Tantsutüdrukutest. Hakkasin suusatama - sõitsin Tartu Maratoni avatud rada mitmel aastal, sain Keila meistriks suusatamises, ühel hea lumega aastal sõitsin Haanja100. Peale Haanja100 tundsin, et olen võitmatu. Mitte võitmatu, et tulla maailmameistriks, aga võitmatu ehk MIS MINA TAHAN TEHA, SELLE MINA TEHTUD SAAN. Sellest päevast peale ilmselt vihkavad mind inimesed kohe palju rohkem, sest ma saan kõik tehtud, mis ma ütlen endale, et ma teen ära. Nojah ja sealt see lumepall veerema hakkaski. Pärast Haanjat käisin poistega Võhandu 100 kanuuga sõitmas. Siis tegime xDreami seiklusorienteerumist (kõik orienteerusime esimest korda esimesel etapil, ütleme nii, et eksisime n+1 korda ära) mitu etappi, kõik ca 100km erinevate liikumisvahenditega.  Ja siis... 2020 märtsikuus, kui olin just tulnud tagasi Norrast murdmasuusatamast (natuke lumelauatamast ka), sain aru, et okei, lumeolud Eestis on nii sitad, et minu suur unistus hakata long distance murdmaasuusatajaks ja reisida maailmas ringi ja sõita erinevaid maratone on kõva unistus, aga kui Eestis on iga teine talv selline nagu oli 19/20 talv (lumetu), siis edu.ee.. Ja kuna märtsis hakati maailma lukku ka keerama, siis otsustasin, et HELLAB, mul on vaja KORRALIKU treeningpukki, sest kui suusatamine on nüüdseks hobi, siis rattasõidust saab minu sport. Marssisin pool-vihasena poodi ja ostsin hingehinda maksva treeningpuki (PARIM OST EVER)...  Kaldun nüüd natukeseks teemast kõrvale, kuid ma tean, et mul on palju tuttavaid, kes seda postitust loevad ja inimesi, kes teavad väga hästi ka minu vanemaid.... Siis ilmselt teate ka seda, et minu vanemad ei ole sellised impulsiivsed hullud nagu mina. Seega kui ma teatasin neile, et ostsin treeningpuki, millega saab kodus toas rattaga sõita ja mis maksis 1400 eurot, siis reaktsioon oli ilmselt selline: Sa oled hulluks läinud. Ma olen kuulnud X, Y ja Z käest, et nad ostsid, aga ei viitsi kunagi sõita. Mõtled ka vä, kas on vaja kohe kõige paremat ja kõige kallimat? JAAAA NIIIII EDASI. Sama reaktsiooni kuulsin ka paljudelt tuttavatelt, kellele pukiostust rääkisin. Ma tahaks kõikidele inimestele panna südamele, et minu unistused ei ole sinu unistused ja see kehtib kõigile. Toetavad sõnad on lahedamad, kui hulluks tembeldamine ;) Kuid võib-olla tänu sellele, et mind loendamatul hulgal on hulluks tembeldatud, minust hulluke saanud ongi..  Aga ma ütlen teile, kallid inimesed. Kui mina midagi otsustan, ükskõik kas see on kõige odavam või kõige kallim, rattaga sõitmine puki otsas või keset ookeani - ma juba otsustasin. Mul on suva mitu kilomeetrit see Malle selle pukiga sõitis, enne kui see tolmu koguma jäi, ma tean, et mina sõitsin esimese kuu ajaga pukil 80 tundi. Nüüd saab varsti aasta puki ostust ja väljas sõitsin selle aasta jooksul 13000km, kuid pukil olen ka sõitnud üle 5000 kilomeetri! Niiet... Mina ei osta kalleid asju tolmu koguma.  Üldse kogu see rattasõiduteema on täpselt selline.. Minu jaoks väga tundlik teema. Mu isa on kogu mu elu rattaga sõitnud. Ta on 25 aastat kokku kogunud oma sõbrad ja korraldanud Pärnu Klassikut juulikuus. See on selline sõit, kus sõidetakse ratastega Tallinnast Pärnusse, kui meestel vorm hea, siis lendavad nagu hävitajad, kehvematel aastatel saab rollerikiirusel 140 kilomeetrit läbitud. Ühesõnaga mu isa on pea kõik mu õe sünnipäevad veetnud Tartu Rattarallil, sest nädalavahetus alati kattub. Ma olen alati tahtnud teha lahedaid asju, nagu mu isa (pallimängud, suusatamine, rattasõit - mu isa on neid kõike teinud kogu elu.. no wonder). See tähendab, ma olen ühtlasi tahtnud väga väga väga väga pikka aega ka maanteeratast. Aga alati on mulle toodud mingeid veidraid põhjuseid, miks mitte maanteeratast osta/proovida. Näiteks see, et kui ma olin ma ei tea 17-18 ja käisin peol ja ei viitsinud isegi jooksma minna peale pidu, et mis siis kui mul veel ratas oleks jne. Aga võib-olla kui mul oleks juba siis olnud nagu support, et JAH RATTASÕIT ON KÕIGE LAHEDAM ASI EVER, ma poleks isegi viitsinud pidutsemisele aega raisata? Ühesõnaga neid ja taolisi vabandusi kuulsin kogu aeg, kui mainisin, et tahaks seda maanteeratast proovida. Suured argumendid olid ka, et RATTAD ON NII KALLID (lihtsamad, kasutatud maanteerattad saab lõdvalt alla 1000 euro kätte ja kui tõesti rattasõit ei meeldi, saab uuesti maha müüa, ma poleks ju s-worksi 12tuhande eurose rattaga alustanud), RATTASÕIT ON NIIIIIIIII OHTLIK, KAS SEE ROHKEM NAGU MEESTE ALA POLE VÄ ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas ma aga kõik kuu peale saatsin ja wannabe jalgratturiks hakkasin, sellest kuulete peagi.
PS! Jaanuarikuu, vihm ja rõve ilm, aga käin ikka õues sõitmas ja pukil võib lõdvalt 3-4 tundi päevas ka sõita. Mu mindset on valmis.
0 Comments
|
MärGATUD INSTAGRAMISARHIIVTeemad
All
|
RSS Feed