 Rändan nüüd jalgrattaspordi välistel teemadel ka ajas tagasi ja maandun veebruaris 2020. Kuna Eestis oli eelmine talv üsna kesine ja lumetu, siis veebruaris otsustasime kaheks nädalaks minna Norra, Geilosse. Koha valik üsna eksootiline seepärast, et mu peika vanematel on seal päris äge korter, seega ööbida saame naeratuse eest. Olime seal kaks nädalat ning lumepuhkuse viimastel päevadel hakkasid tulema ärevad uudised Itaaliast. Covid lammutab, Itaaliat hakatakse kinni panema, edasised reisid sinna keelatud jne. Õnneks jõudsime Eesti tagasi veel enne, kui ülejäänud Euroopas hakkas asi hapuks minema. Esimese nädala olime Gretcheniga kahekesi, kuid siis hakati rääkima ülejäänud Euroopa lukku keeramisest, kaasa arvatud Saksamaa, kus elas ja töötas tol hetkel minu peika. Mõtlesime siis, et igaks juhuks peaks kähku tegutsema ja vaatama, et saame ühes riigis olla, juhuks kui tegemist pika olukorraga. Kuna esialgu me ei teadnud, kas lasteaiad suletakse või mitte, siis oli parem mu peikal tulla Eesti, sest tema firma oli juba öelnud, et alates uuest nädalast töötavad kõik kodust. Seega järgmise päeva õhtuse lennuga ta juba meie poole teel oligi.  Järgnes pea kolm kuud kestnud eriolukord. Aeg-ajalt käisin veel lasteaias tööl, mitte liikumisõpetajana, vaid rühmaõpetajana, sest ilmselgelt oli töökorraldus tänu olukorrale teistsugune. Minu treeneritöö jõusaalis sai ka riigi poolt piiratud, seega hakkasin andma grupi- ja personaaltreeninguid virtaalselt. Populaarsematel päevadel osales trennis üle 20 inimese. Päris lahe ja teistmoodi aeg oli, peab tunnistama. Ca märtsi lõpus mõtlesime, et kui me tuleme terveks suveks Frankfurti ning ilmselt hakkame Gretcheniga Saksamaal aina rohkem aega veetma, et siis peaks ka selle korteri suurema vastu vahetama. Kuna Saksas on etteteatamisperiood tavaliselt ca 3-6 kuud, siis peika võttis kohe ühendust korteri omanikuga ja teatas, et tahaks alates juulist välja kolida. Sel hetkel olid veel "linnas tööl käijad" oma korterites, seega oli korterite üüriturg üsna väike ning saime kiirelt aru, et raske on midagi leida.  Kuid maja, kus esimene üürikorter asus on väga heas asukohas, siis mõtlesime, et võiks küsida kohe omanikult, et äkki on tal lähiajal samas majas vabanemas suuremat korterit. Ja õnneks nii oligi. Ta ütles, et ühes korteris on just üks paar välja kolimas ning neil pole veel kuupäev paigas. Tegime siis videokõne teel korteri vaatamise ning saime leppida isiklikult nende üürnikega kokku, millal nemad välja kolivad ja meie selle korteri endale saame. Tänu sellele meil vedas ka sellega, et kui Saksas on üsna tavaline, et vana ja uure üürikorteri lepingute ajad kattuvad ja vahel pead 1-3 kuud kahe korteri eesti maksma, siis tänu meie paindlikkusele ja omaniku elu lihtsustamisele seoses sellega, et ei pidanud tegema näitamisi suuremale korterile, leidma maaklerit jne, saime me kolida rahulikult ühest korterist teise ning seda ilma ühegi lisakuluta. Kolimine ise toimus juulis, sellest natuke rohkem juttu edaspidi.  Igatahes, sedasi see elu siis meil Eestis kulges ja kulges. Kuni ühel hetkel hakati vaikselt piire avama. Eestis on teadagi kevad üsna jahe ja vihmane, seega ootasime väga piiride avamist, et saaks Frankfurti tulla, kus oli juba ca 8 kraadi soojem ja enamik päevadest kuivad ja päikselised. Oh seda rõõmu, kui mai viimasel nädalavahetusel autosse istusime ja Saksa poole sõitma hakkasime. Muidugi ei olnud veel päris kindel, mis ja kuidas toimib, eriti palju erinevat informatsiooni liikus just Poola kohta ja ööbimisvõimaluste kohta teekonnal Tallinnast Frankfurdini. Kuna peika pidi siiski ka tööd tegema, siis lootsime väga, et saame vähendada autosõiduaega ja sõita laevaga Soome ja sealt laevaga Saksamaale, sest laevas 24 tundi olles on mugavam töötada kui Golfis sama pika autosõidu ajal... Paraku see plaan ei pidanud. Pärast pikka kodutööd otsustasime, et meie parim ja kindlam võimalus on tulla Saksa läbi Rootsi. Seega alustasime oma trippi Paldiskis, minnes Paldiski-Kappeskäri laevale, seejärel sõitsime terve päeva Rootsis autoga, mahutasime sisse ühe megatuusa shoppingu Malmö outlettides ning saime järgmisele laevale, mis meid Rostockini tõi. Kusjuures huvitav on, et mõlemad laevad olid väga-väga tühjad.. Aga kui pileteid bookisime, siis väga väljumise kuupäevasid valida ei saanud, kuna väidetavalt olid kõk väljumised välja müüdud....  Jõudsime kohale, pakkisime asju autost maha ning samal hetkel üritasin meelehetikult leida kohalikku rattagruppi, et saaks juba järgmisel päeval väikse rattasõidu teha.. Mul täiega vedas, leidsin kohaliku rattaaktivisti, kes mind kohe ülisuurele grupile tutvustas ning viskas õhku plaani, et läheks järgmine hommik early bird sõidule. Ja juba 12 tundi peale siia saabumist läksin hommikul vara täiesti segaste kuttidega vallutama kohalikku "mäge". See oli see päev, kui ma nagu teadsin, et jalgrattasõit on midagi erakordset! Veetsime siis rohkem kui kuu aega siin lebotades, vaikselt mõeldes, et mis siis, kui me elaksime kõik siin. Suurem korter oli ainult paari nädala kaugusel. Ühtlasi näha ja teada ju on, et Eesti elu sellest kriisist kindlasti paranema ei hakka ning väljavaated tulevikuks tunduvad Saksamaal paremad. Vaadake kas või kogu seda raha mis valitsus pumpab, et inimesed kriisi lõppedes elaks sama hästi või isegi paremini, kui enne. Juuli esimesel päeval saime kätte suurema korteri, mis on üks korrus kõrgemal, kui eelmine korter oli, kuid natuke suurem ja rõduga. Kolisime asjad ümber, tellisime üht-teist mööblit juurde ja mõtlesime, et põhjalikumalt mõtleme "sisustusele" suve lõpus, sest covidist tulenevalt olid enamikul mööblipoodidel tarneraskused, megapikad ootejärjekorrad jne...  Ilmad olid väga soojad ja siin on palju selliseid välibasseine/veekeskuseid, kus saab nii sulistada, ujuda, vettehüppeid harjutada, päikest võtta, vollet mängida jne jne... Nende hinnaklass on ka meeletult mõistlik, st. Laps alla mingi vanuse tasuta, siis ca 1.5€ kuni kooli lõpuni. Kuna mina kvalifitseerun paberi järgi siiani üliõpilaseks, siis minu pilet oli 3€ ja täiskasvanu pilet muidu oli vist 5€. Ühesõnaga Eestiga võrreldes tunduvad need hinnad väga mõistlikud, sest need basseinid ise on reaalselt MEGAAAASUUURED. Muidugi võid tuua enda söögid-joogid ja värgid kaasa, grillimisplats ka olemas jne. Ausalt ma mõtlesin iga kord nendes basseinides käies ja 30-kraadises kuumuses, et huvitav, et need kohad üldse tursistikad pole. Päris Hispaania siin ei ole, aga Eesti inimestele näiteks oleks rahaliselt väga taskukohane siia reisida, suvel on temperatuur väga soe, loodus ümberringi pisut vägevam kui Eestis, saad natuke suurlinna melu tunda, samas saad aja maha võtta. Sakslased on suutnud tekitada meeletult ägedaid matkaradu, avalikud mänguväljakud on ägedad ja neid on igal pool.... Tundub jumala tuus holiday destination, tõesti! Lisaks muidugi ca 2-3 tunnise autosõidu kaugusel leiab igast muid tegevusi, lõbustusparke, teemaparke, veeparke ja mida kõike veel.  Ka liiklus on siin ratturite suhtes palju tolereerivam (ei räägi ainult maanteeratturitest), seega saime Gretcheniga peaaegu kõik tegemised teha kondimootorit kasutades. Basseinid 10km kaugusel - läheks rattaga? Toidupood 200 m kaugusel... läheks sinna, mis hästi kaugel, rattaga? Hmmm... Tahaks jäätist, lähme vanalinna... tõuksiga? Väga mõnus on kruiisida linnas igale poole rattaga. Ma ütlen ausalt, et Eestis ma ei kujutaks seda ette. Siin on põhimõtteliselt auto kasutus 0. Kasutame autot ainult siis, kui vaja nt Ikeasse vms minna. Eks siin on parajalt tüütu ka olnud, sest isegi kuigi meie siiatuleku ajaks oli ametlik lockdown lõppenud, siis siiski olid esialgu veel piirangud, et mitu inimest ühe ruutmeetri peale tohib poes olla, mitu inimest tohib restorani sisse minna jne. Tihti olid olukorrad, kus pididki poe ees ootama järjekorras, 1 välja-1 sisse. Õnneks ka need piirangud kadusid üsna kiiresti ning enamiku meie suve esimesest poolest veetsime siiski üsna normaalsetes tingimustes - kandes siseruumides ja ühistranspordis maski.  Juuli keskel pakkisime jälle mõned asjad ning sõitsime tagasi Eesti. Jätsime juba suurema osa asju Frankfurti, et ei oleks nii palju pakkimist, sest teadsime, et isegi kui kolimisplaani ei realiseeri, siis enne suve lõppu tuleme veel mõneks ajaks siia. Jõudsime Eesti ja läksime suht kohe Selverisse.. Inimestel polnud maske ning see oli väga harjumatu ja imelik. Gretchen muidugi küsis üle poe inglise keeles, et OOOOOT WHAT, THERE IS NO CORONA IN ESTONIA?!!! NO ONE IS WEARING MASKS! See oli nii naljakas tol hetkel, jääb elu lõpuni meelde. Veetsime siis paar mõnusalt suvist ja sportlikku nädalat Eestis, kui nagu oligi täiesti otsustatud, et tuleme Saksamaale ära. Hakkasime siis uurima igasuguseid foorumeid ja gruppe, et mis ja kuidas kõik täpselt käib. Üsna kiirelt mõistsime, et kõige tähtsam on see, et saaksime Gretchenile lasteaiakoha. Saksamaal on igasugused süsteemid ajast väga maha jäänud ja asjaajamised võtavad märkimisväärselt kauem aega kui Eestis. Kui üllatavalt on ka neil online süsteem, et lapsi lasteaeda registreerida. Selle jaoks, et saaksime siin lasteaiakoha, pidime Gretcheni registreerima ühel kodulehel. Kuigi seal on vaja aadressi, siis tegelikult nad õnneks ei saa kuskilt kontrollida sissekirjutust või seda, kas ta päriselt siin juba elab. Seega lootsime parimat ja registreerisime Gretcheni tol leheküljel ära lasteaiasoovijaks. Küll aga olime valmis, et peame ta eralasteaeda panema, sest teiste inimeste kogemused ütlevad, et Frankfurdis on VÄGA RASKE lasteaiakohta saada, paljud inimesed käivad kohtus, sest linn peab tagama lasteaiakoha, kuid neid siiski ei jagu kõigile jne.  Meie mõtlesime, et okei, kui kohta ei saa on sitasti ja võib-olla peame siis eralasteaia eest maksma, kuid teadsime, et meil ei ole võimalik teda koju jätta ja kohtus käia ja oodata, et äkki saab 2-3-4-5 kuu pärast lasteaeda, sest ta peab minema sügis 2021 kooli, mis tähendab, et tal on vaja õppida keel ka ära. Aga meil joppas väga räigelt. Augusti lõpus helistati ühest lasteaiast, mis meie õnneks on lausa kakskeelne - inglise ja saksa, ning pakuti kohta Gretchenile. Muidugi kutsuti meid tutvuma lasteaiaga, et näeksime mis ja kuidas asjad käivad ning kas meile sobib nende stiil jne, meie õnneks oli lasteaed rohkem kui lootsime, seega selle koha Gretchenile ka võtsime. Ka lasteaed ütles, et meil väga vedas, sest ca 400 last on järjekorras selles lasteaias ning Gretchen oli sellel registreerimise kodulehelt tõstetud esimeseks, kuna ta ei räägi saksa keelt ja peab varsti kooli minema. AMEN!!!!! 1.septembril Gretchen seal lasteaeda ka alustas. Kes veel ei tea, siis Gretchen oli eestikeelne laps veel eelmisel kevadel, kuid kodune keskkond, kus me räägime ainult inglise keeles, muutis ta kakskeelseks väga kiiresti. Kui maikuus oli veel inglise keel tal üsna kesine ning väga lauseid ei tulnud, siis sügisel kooli minnes oli ta juba väga sorav ning suutis kasutada erinevaid ajavorme korrektselt ning ka sõnavara arenes meeletul kiirusel. Põhimõtteliselt 6 kuuga õppis 5-aastane ära uue keele, ilma päriselt õpetusi kuulamata, vaid lihtsalt kodus keelt kuuldes.. Uskumatu! Siiani mõtleme, et kuidas see võimalik on. Tegelikult kui saatsime ta detsembris Eesti, siis oli ta eesti keele nii ära unustanud, et kui rääkisime kodustega telefonis, pidin talle eestikeelseid küsimusi tõlkima ja ta suutis vastata ainult inglise keeles. Reaalselt ei tea, kuidas see isegi võimalik on.
Kui sul on tekkinud küsimusi, siis jäta need kommentaaridesse. Kuna minu blogi on hetkel algusjärgus, siis ära imseta, kui iga kord pisut uue ilmega blogi sulle vastu vaatab!
0 Comments
Leave a Reply. |
MärGATUD INSTAGRAMISARHIIVTeemad
All
|
RSS Feed